imelik, et kui on palju argiseid tegemisi, siis ei ole aega mõtiskleda, kirjutada, näha aknast välja vaadates luulet.

tallinnas ei ole üldse hull. täitsa kift on.

tartu kodu annan päriseks ära. tühi tunne. tühi korter.

@juce

väga chill oli pühapäevases tartus üksipäini žigulliga rallida ju.

kadalipp

mis saab kui nad kõik siia väiksesse koju külla tulevad? tanel õnneks tegi koogi.
sünnipäevahommikud on alati mõtlikud ja põgenemistahtelised. aga pärast tuleb häid emotsioone ka ootamatutest kohtadest justkui oavarrest vihma või šampanjapudelist kulda.

vitamiiniküsitlus sai ka läbi. tundub, et 42 %-ga võitis "kõik nad on mõnnad".

tulevik

tartust tuli häid uudiseid - veranda lagi on maha võetud. nii kaua unistasin sellisest maisest asjast. tundus ebareaalne...

edasi unistan juba uuest kodust, eks näis mis sellest saab.

[lahe - homme lõppeb vitamiinide-teemaline küsitlus]

palavik

hea on olla suvel haige selle asemel, et ringi jõlkuda. eriti kui oleks, mida teha. tahan ju minna jagna juurde savikotta appi.

aga riskin ja käin poes, siis saab vähemalt süüa teha ja ei ole nii igav.

videvik

imelik on olla. esmaspäeval tulin taimede, elukate ja väikse pappkastitäie riietega siia. tallinnasse.
kui kaua ma selle üle mõtlesin, kui kaua kartsin. praegu on mõnus. välja arvatud siis, kui kogemata oma maha jäänud toa peale mõtlen, tema lõhnade, tema helide peale. nende asjade peale, mis tähendasid kodu eelmised peaagu üheksa aastat. ja kui mannu just saatis pildi, siis hakkas ikka hale... teisalt on hea olla. on hea, et olen suutnud midagi otsustada. see on mõnus elevus, uus seiklus.

tükk aega olen ennast harjutanud, lahti harutanud. ei ole kerge kõike maha jätta. kasvõi unustada, et täna on neljapäev. linna päev. olgu lumi või vihm või päike. kui place'i ees oli jää.


õnneks krista läks ameerikasse ära. hirmus hädine oli enesetunne lennujaamas. veelgi hädisem pärast poolteist tundi vaid vähem kui kilomeetri kaugusel perroonil rongi oodata, mõelda, kella peale taevasse vaadata ja lehvitada reaktiivsabale.

aga siin on nii palju head. on emme, kes adopteeris järjekordse sureva kassipoja, on jagna ja minna, kes elavad üle tee ja kellel on vann... on tannu, kes ei keela mul maja peapeale pööramast ja ei vihasta, kui kõik ta asjad on peale koristuspäeva õigetel kohtadel ehk kadunud.


<- mannu tehtud pilt tartu pesast

selline päev

päev otsa on sadanud ja ma olen oma väikses köögis vangis.
ei saanud kiisudele süüa minna ostma ja võtsin ennast kokku ja sulatasin naabrimehe ammutoodud latika üles. ei olnud kontimurdev seda rookida. ja kiisud jäid rahule.

nüüd istun ja mõtisklen. mõtisklen sellest, kuidas ma ära lähen siit. see on ühtaegu põnev ja surmhirmus.

vaatasin "born free"-d, mis oli super. 1966.a Inglise film. lõvikutsusi paksult täis.

nüüd vaatan lahedaid reklaame. näiteks sellist:





või neid:

->




muidu veel näeb siit

kraad

äge.
krista sai ka nüüd BA kraadi.

ma ei ole suurem asi kombluspolitsei [kuigi tegin oma parima]

not cool

oli vaja kederluu välja väänata.
kakelda.
riietega duši all käia.
vennale pinda käia.

me pidime ju õppima. see oli kõik, mida ma soovisin.
vaatamata kõigile mu pingutustele. ma ilmselgelt ei saanud triinu kodust põgenemise instinkti vastu oma tagasihoidlike soovidega. dšiisus!


ja huvitav kuidas kassipojad saavad aru, et heitunud inimene vajab eelkõige, et talle käed ümber kaela pandaks. kaks korda et. aga see on hea küsimus.

ma ei ole suurem asi teatrikriitik

viimase paari nädalaga olen kaks korda teatris käinud. pirjuhhaga sadamateatris, kus oli "võta mind!" ja kus nägin esimest korda markust laval mängimas. väga nummi oli. eriti mõnusad olid lava ja kostüümid ning grimm, mis tegid jutustuse mustvalgeks. või isegi hall-pruun-must-valgeks. mõnes stseenis oli nii teravalt päriselu olukordi tunda, et see pani nihelema. nutma. ärrituma.

markus külmkapiga tuba valgustamas->

aga eile vaatasime taneliga estonias ära "tristan und isolde".

ooperiga on see jama, et ühtaegu tahad kuulata orkestrit, vaadata lauljaid, kuulata lauljaid, lugeda subtiitreid.. siis vahtida niisama ringi, et kes veel saalis on. eriti sellisest peenest loožist. arvutada, kas marten ja mai vastasloožist ulatuksid vajadusel lavale hüppama jne. paratamatult jõuab neist asjust korraga vaid umbes kahte.

neeme oli õnneks teinud lavastuse nii, et tegevus ei olnudki ülemäära oluline - kogu tähelepanu oli sisemisel, mitte välimisel maailmal. unel. hullumeelsel ainult armastajatele mõistetaval dimensioonil. tristan ja isolde olid vanad ja paksud, üleni mustas, peaaegu staatilised, aga lugu ise oli kokkuvõttes ikkagi sama ilus nagu ta alati on.

scorchio

ui kui ilus ilm!
selle peale ärkan küll üles.

did you ever think of me as your best friend?

must kutsu longib ikka tasakesi kaasa. ta hingab hetketi vastu kaela, hetketi riivab oma pehme ja tiheda karvaga. kui ma magan, vaatab ta oma põlevate silmadega mulle läbi suletud laugude otsa. ta on armas ja meelitav, ta on kutsu, kes tekitab sõltuvust. aga tegelikult on ta liiga suur. tema lähedus teeb ärevaks, ta hingab oma maasikapunase suuga ära kogu õhu, rinnal lebades ei lase liigutada, ei lase jalule tõusta.

musta kutsaga tuleb kokkuleppele jõuda. tema koht on aias. põõsas. selleks ongi nüüd vaja aiaga majakest.


õhtul

sain rainerilt auto laenuks - hundukese - ja kimasin mööda tartut ringi. nii äge oli. homme kiman veel. tegutsemisindu täis.

must kutsu

eile lasin venna kalalkäimise ussid aeda vabaks. nad olid karbi kirjade järgi otsustades poolakad. nr 4 ning nr 3 (piccolo). vihma sadas ka vaikselt ja nad tundusid päris rahul olevat eesti rohu sees. (ühtegi kala ei saanud.)

kõik kohad on väsinud. unenäod on liiga reaalsed, liiga vägivaldsed, et keha välja saaks puhata.

jalutan krista poole.

Lanyon’s deterioration and eventual death were caused by the shock of seeing Mr. Hyde drink a potion and, as a result of doing so, metamorphose into Dr. Jekyll.

Ja vastupidi.
ja siis juhtub nii:

free, dah

kuulan hooverphonic'ut ja see on päris cool. battersea. sobiv ja hullumeelne siia köögilaua taha. [ma pean uue kirjutamiskoha leidma.]


targutan taneliga msn-s. see ei ole lihtne. üks lause on hea ja pehme, järgmine on kuri, hävitav... nõudev. aga ma ei taha nõudmisi.

mis lahe on see, et homme või ülehomme saan kaks pulmakutset... see on nii armas. mulle meeldivad pulmad. vähemalt sellest ühest, kus ma olen käinud, meeldis kogu see osa, mis meeles on...


briti ja lauri pulmas õli ja totiga->

tee on külm, mesi ei sula ära

udu olemine on. üksi kodus - venna kiirustas mingite tööpaberite pärast ära tallinnasse.
nii hullult külm on ka, et istun siin kasukaga. samas ma tean, et kui magama lähen millalgi, siis teen ikka akna lahti. seal on linnud ja hea suvelõhn. ja mul meeldib magada, kui tuul pähe puhub.

täna tuli meelde vaadata kassiabi.ee kodulehele. pole sellest ajast seal käinud, kui timm ja simon koju tulid. see on jube koht, ajab ulguma. mis inimesed need hülgavad loomi? olgu siis mis iganes liiki elukas. poiste pildid olid ikka üleval seal - küll nad olid tillukesed ja suuresilmsed oma puuris. ja kaisus. nagu praegugi.

nüüdseks olen pool internetti läbi lugenud. selline olemine on, et ühtaegu hea ja rahulik olla üksi ja omaette just nii nagu mulle meeldib, samas närib pidevalt tunne, et peaks kuskile minema, midagi tegema... mitte istuma õhtu läbi köögilaua ääres ja internetti läbi lugema. vähemalt hommik läks asjaette - krista sundis mind voodist välja kella ühe ajal ja siis me tiirutasime peenetes kaltsukates ja sõime kohvikus lõhesuppi nagu ikka. mõned minutid võtsime tuult ja päikest pargis koos mariaerkkimardiaivariga.

oi kui palju blogisid ma täna läbi lugesin.

alustasin verevroosa maasikamahlaga kirjutamist vaikselt salamisi, mõtlesin, et sellest tuleb üks omaette luuleline paik. nüüd on juhtunud nii, et kõik on väga praktiliseks ja kirjeldavaks kätte ära läinud. võib-olla olen rahulikum kui enne. või on lihtsalt nii ükskõik asjadest. ei tahaks küll, et oleks.

linn oli täna sõbralik. seal oli sõbralikke ja kenasid nägusid ja pehmeid kallisid. ja oli ilusaid telefonikõnesid. ja emmessenn oli kaa tore...

kurrkurr

koeraga mere ääres

kõik kohad on valusad muru niitmisest. ja näpud on valusad kibuvitsaokastest. kibuvitsad on mu lemmiklilled, aga kui nad on veel väikesed ja nende alt on vaja rohida, siis oskavad ennast hästi kaitsta. käsmust toodud väiksest vitsakesest kasvama läinud rosa rugosa on juba suur. ja tema all oli väike uss. selline pruunikas. ma teda ei kartnud, aga näppima ka ei hakanud. ma arvan, et ta ei olnud rästik.

kõige parem põhja-eestis on mere ääres. seal on männid, valge liiv, soolane vetikane õhk, kivikesed, alati jahe ja puhas vesi. õnneks meie kandis on küll palju elanikke, aga nad ei viitsi mere äärde minna jaheda ilmaga. siis koeraga möllasime seal omaette.

daamid laiamas

ammu teada, et kui teha, siis jõuab ka. täna jõudsin kaks korda väljas süüa - hommikuks catwalkis penne all' arrabiatat, kuhu oli unustatud panna pipar ning milles penne oli nagu mingi löga, mis ei seisnud kahvli peal. arutasime kristaga, et kas tõesti oleme snoobid soovides normaalselt koos püsivaid makakaid... samas õhtune kuuma tassi lõhesupp oli enam-vähem nämma, arvestamata, et ebatasasuste tõttu temperatuuris oli aru saada, et ta oli köögist tulnud microwave'i kõlliga...

siis me jõudsime mööda poode lonkida ja vahtida iga helkivat asja, mis müügil oli ja osta kristale diskobotased, et ta saaks nendega minna ameerikasse jänkisid hirmutama ja abielluma :)

siis me jõudsime käia hullaris. jõudsime käia kassimarketis krevetisalatit ostmas. ja siis ma jõudsin veel tööd teha ja tekitada ühe veebilehe idee ja tõmmata endale pildi ümaraks lõikamiseks miskit vabavara ja saada in-my-face aru kuidas ma ei oska ohjata erinevaid maske ja leiereid ja shallallaasid... pfffff

ja kiisud lebavad täpselt identsetes poosides siin köögipõrandal. kummaline.

igatahes on veel kõvasti energiat alles, et midagi teha. näiteks koristada. või ärgata hommikul vara ja minna jalutama. või jooksma elus esimest korda.

mis muud teha kui aknast välja vahtida

smooth

hea et lap on nii suur, et korraga mahuvad sinna nii top kui cat. diivanis.

lebasime jarõnaga kaupsi ees pargis päikse käes nii kaua, et peaaegu oleks piste saanud pähe. aga hea oli. nüüd ta lippas tallinnasse keraamikat tegema jälle. tuba on hea jahe, kogun jaksu, et hakata koristama ja asju koomale tõmbama. keegi teine mu eest remontima ei hakka...

imelik on olla töötu. luuserdada ja vaadata päikest ja kuidas lehed puude otsa kasvavad. tean, et peaksin õppima ja vaikselt tööd otsima ja tegema issile portaali jaoks värvikujundust hoopis.

väga eksinud tunne on.

mõnikord ma olen ikka täiesti kohutav tropp

la más linda

nii tihti juhtub, et magama jäädes tulevad pähe kenad kokkuvõtlikud mõtted ja sõnastuvad iseenesest heaks loetavaks ja mõtestatud tekstiks. hommikul seevastu on kõik uus ja kogu sujuvus on sõnadest kadunud.

päike paistab peale ja teeb ärevaks. sellepärast vist. plaanisin minna mannuga loengusse maailma usunditest (tallinna ülikooli :p), aga ikka jäin teed jooma ja jokutama. tunni aja pärast kohtume kooli ees ja lähme kumusse. seal joome kohvi ja kunsti.

eile uinusin kõhus hea angeli kohviku pasta ja kolm klaasi valget veini. vastuolu närvilise virukeskuse ja õhtuse angeli ja räpase bussijaama ja roheliste aedadega linnulaulu täis videviku tänava vahel on mõnikord segadusseajavam kui mu peake suudab võtta. ma ei salli tallinnat, ma kardan teda, samas tunnen teda läbi ja lõhki - kõiki ta tänavaid, kõiki kavalusi.

kõnnin siin mõned päevad ringi ja vaatan, mis saab.

[ja pigem kõnnin, sest kogu see autoga tööl käimise jama lõppes sellega, et nägu on ees nagu hamstril:) ]

paduvihma hääled

crap.. ärkasin öösel kell neli üles.
söön apelsini ja vaatan filmi.

queen bee

nüüd queen bee elab sellist elu. ja voodis sööb raamatupidaja kingitud hästi head šokolaadi ja joob veini peale. ja ei pane ennast riidesse ega võta stiilset magamismaski peast. ja muidu mulle isegi ei maitse magusad asjad.

kook

ok - ma täiesti ametlikult ei ole midagi nii tugevat enne korda saatnud.
kuna homme on viimane päev tööl, pidin õppima küpsetama.

kolm plaaditäit vahemeremaitselisi tomati-mozzarella-singi-värske šampinjoni-oregano-pirukaid. see on niiii väsitav. pole sõnu :D

love is just a blood sport

tahtsin kirjutada vihase postituse, aga ma enam ei mäleta kuidas see pidi täpselt käima.

märg lõhn on

magada aken lahti ja märga lõhna voolab sisse õuest. mulla ja vihma ja muru.

ei oleks tahtnud neljapäeval minna baari ja siis siiamaani kannatada iiveldust. laupäeva pärastlõunani.

õnneks oli uus tüdruk hea ja tore ja tegi huviga tööd ja lasi mul vaikselt surra tööjuures. ta tõi isetehtud kooki ja üldse oli armas ja võitis mu ja teiste omad. südamed.

silmatervis on korras, kuigi annan endale alles nüüd aru, et kui halvasti oleks võinud neljapäeval minna. ettevaatamatusest. päris kõhe on.

makarone sööma. siis dahlingule. genkluppi. piinab, et eile ei suutnud voodist välja mardi sünnipäevale.

shades

ega ei võta küll enam päikseprille eest ära.

tööl olemine on nagu heas joobes olemine. ümberringi on morn ja mõttetu meeleolu, mulle paistab laeaknast nagu jeesusele valgusvihk pähe.

tahtmine on tulevastele põlvedele kirjeldada, et kuidas see siis ikka PÄRISELT käis. aga mida ma kirjeldan kui haavel, MD muudkui lobises terve keevitamise aja ja ei lasknud keskenduda ja meelde jätta. meenub, et ainult üks koht oli natukene ebamugav, siis kui surkis mingi jamaga silma, aga see oli ka ainult korraks. ülejäänu oli üks pea silitamine ja ninnu-nännu, mis lihtsalt uinutab ka kõige karmima inimese. või oli see see xanax. ma ei tea.

igatahes kui takso hotelli jõudis, siis tanel veel üritas mulle restorani menüü ette lugeda enne kui hakkab raamatut lugema, aga ma jäin juba esimese eelroa juures magama. väga proovisin ka jeeves'i ja woosteri jaoks ärkvel olla, aga kõik need 17 lehekülge kõlasid magavatele kõrvadele. kas ma noort ja lolli woosterit unes nägin, see ei ole meeles. aga üldiselt olen ma täiesti haige hotellide järgi, eriti nende, mis on ilusad ja remonditud ja lõhnavad hästi ja kus on suur avar plaaditud vannituba. ja pesu on valge ja pehme, mitte tumesinine ja sünge nagu oma pesas:)

incognito

kell 22:33 hotellis. hea ja mõnus on vahelduseks ära peita ennast. ja et seda teha tallinnas lasnamäe nõlva all venelaste hotellis, on eriti glämm.

loomulikult ajas kaks ja pool tundi bussis närvi päris püsti. õnneks jõudsin piisavalt vara, et leida silmakliiniku lähistelt kaltsukas ja sealt roosasid vöid kokku osta. enne oli tartus veel mõnusalt aega venna tööle sõidutada, kiisudele liiva osta selverist, sest nii vara oli loomapood veel kinni... aga vara ärkamine vabatahtlikult, astumine hommikusse vihmatibusse rahulikul meelel - see on midagi muud kui sunniviisiline kellakaheksane rabelemine.

kõht on väga maitsvat lõherooga täis ja telekas võitleb liverpool tublilt vs arsenal. ma pean silmad kinni panema ja laskma epiteelidel kasvada. kuulata on lubatud. homme päeval vaatab kuulus beib-doktor nimega ants, kas kõik on ok ja siis laseb tartu peale laiama:)

go to sleep, crazy lady

mis sai neljapäeval...
sai see, et ma lammutasin veranda lakke auku ja ei jõudnud isegi pleissi minna natuke õllevärve vaatama. seeeest sain tuvisitta ja mulda kraevahele ja simon sai ronida laepeale vaatama kuidas tuvi magab.

....reedel... hmm.. kas ma mäletan, mis siis sai? jaa, see oli õhtu, mis viis mind eüs-i - isegi kleit oli seljas, kuigi see andis mulle pigem maitseka punkari kui korporatsiooninaise kompleksioni:) [mis on ka loogiline samas]

mis oli aga tore, oli see, et esines dahling ja siis sai täiega gruuvitada lava ees nii, et kahe sammu kaugusel oli president ühes evelin int-lambot-ilvesega. väga lähedal oli seisund, mis oleks sundinud minema nendega seletama, aga õnneks terve mõistuse riismed said seekord võitu. õigemini jooksin sellise mõtte tulles kohe saalist minema ja hakkasin ringi vaatama, kas mõni kena tsikk ei taha däänssida. tahtis küll.

laupäev oli päikselaikudes magamise päev. kui voodi on magamisvahenditega korralikult varustatud - kaasaarvatud kiisud -, tuba aga lahtise akna, õu linnukisa, köök tannuga, kes toob teed ja külmkapp martiiniga, mis käib suure jääkamaka peale. siis on laupäev ilus.

ja pühapäev on ilus kui saab kaupsis ringi vaadata ja käia tanelile pükse ostmas montonis nii et müüjahärra jookseb sujuvalt kardinaid eest rebides vahetuskabiini ja kukub seletama ja nõustama. aga ilusad püksid saime.

ja nüüd on esmaspäev ja ma olen tööl ja siin ei ole niii lahe kui kodus oli. homme ja ülehomme ei pea tulema. aga pean veel neljapäev, reede, esmaspäev ja teisipäev. aga mis siis edasi saab, seda ei tea keegi. vist.

lammutusbeib

täna sain lõpuks niipalju lisaenergiat päiksest, et asusin oma kodu lammutama. diivan ja kapp juba tükkideks:)

varsti muud asjad ka ja siis pärast on oioi kui ilus.

"harjutused"

Ikka hullult oli vaja lugeda ja juua rongis. ja pärast kohvikus. ja siis jõuda koju 1 ja ärgata 5.50, et auto rongijaamast ära tuua:D

vanamoelise aja järgi 4.50! appi, ma ei lähe mõnipäev nii vara veel magamagi. keeruline see ajastamine.

aga raamat on mõnus. kääm kinkis 25. sünnaks.

Tõnu Õnnepalu kirjutab seal:

"Ootasin lõppu kui vabanemist, nüüd kardan seda kui tundmatust. Nüüd tundub, et see võiks ju jätkuda. See: vaba hõljumine kahe maailma vahel, kui sa pole enam õieti siin ega veel õieti seal, kui miski sind päriselt ei seo. Näib, et ainult selline vabadus on mulle vastuvõetav. See on kahtlemata haiguslik, see takistab elamast. Ei saa ju olla kogu aeg kahe vahel, kogu aeg vaba. Kogu aeg ei saa olla Elva rongis Aiamaa ja Tartu vahel. Seda enam, et seda rongi ei olegi enam, seal ei saaks üldse olla."

malström

Malström, även kallat tidvattenström, är en kraftig virvelrörelse i vattnet i trånga sund som framkallas av ebb och flod.

ja laupäeval oli seiklus. laskumine malströmi. ui kuidas parve viskas külma jõevett. ja tossudesse ja lumelauapükste värvli vahelt. mõni udu kukkus sisse ka. ja mõni hüppas meelega.

mulle meeldib väga vesi, sügav põhi:)

<....... nii kui lumelauapüksid jalga saan ja rainariga jõe äärde, siis lähevad silmad kõõrdi ja ilme tõsiseks. müsteerium.

päike paistis pupillid väikseks

neljapäev oli rahulik ja armas places. õlu külm nagu ikka.

mis siis, et majaesine oli liuväli. pehme ja soe maandumine hoidis ära kulmu lumiseks ja jää veriseks kukkumise. õnneks.

reede oli tööl jälle mõttetu. koristasin kapid ära. leidsin palju toredaid asju, mis kahe aasta jooksul olen teinud siin lõbu pärast. lugusid ja luuletusi ja lindude rändamist selgitavaid seinalehi ja eesti kunstist seinalehti.

aga õhtul sain rongiga sõita first class ja lugeda ja kohvitada. moonika juures oli imetore. tema kodu oli ka imetore. selline renoveeritud ja üleni kalamajane. ja reklaamiinimestega oli hea lobiseda ja juua ja iseküpsetatud mozzarella-tomati pirukat süüa.. nämsss...

..narkar

heheee
esimesed brain zapid on kohal.. hakkab nalja saama.

lumelõvikutsikas

oi kui tore on lumi. ja ilus. ja ei lase henryt hangest välja sõita nii et pean taksoga tööle tulema:)

õhtul ma küll tahaks suusad kapi tagant välja võtta. lumesport on ainus, mida oskan, mida tahan. lumi kraevahel.. nämma.

tsäimaja

esmaspäeval, 23:11
miks ma nii väsind olen, et jõudsin ainult pealkirja kirjutada. ja seda ka eile. ei. üleeile.

teisipäeval, 14:44
igatahes. tsäimaja on üks tore koht setumaal, kus saab taneliga setu asju süüa ja juua. külm oli, muidu oleks saanud muuseumi ka vaadata. hull lumetorm, mis sellega talude vahel vahtida.

pidin täna tööl sööma rõvedat neoonvärvides kooki ja hapukapsast toore sibulaga. õhtul tahaks midagi paremat. näiteks tatraputru või seda 5-liitrist tünni ube, mis emme kinkis... või muud, mida vaesed rahatud inimesed söövad :D

käisin hullaris. jube lumetorm maanteel. seal ei olnud, seal oli hoopis lõbus ja dr oli väga rahul asjadega, mis ma olen teinud. ma kõigest ka päris ei rääkinud, jätan midagi teiseks korraks ka. ta ei jaksa korraga nii palju vastu võtta. ikkagi ka inimene.

ja pean rohu pealt maha minema. tean, milliseid peapööritusi see kaasa toob, oioi. loodan, et laupäeval parve pealt jägala jõkke ja kosest alla ei kuku :o

ma ei oska enam ilma smailideta kirjutada. samas on nii tore, et nad on olemas. vestluses on nad ju ka. ma olen smailifilosoof.

uurin messiflaierit, millega üritatakse värvitud puud müüa inimestele. büroost otse tulnud. sõnastus on jube. kuigi mitte nii jube kui mõnikord on olnud. sõnastan teda ringi. tahaks varsti ka ameti poolest sõnastada.

pehmejasoe

täna hakkas kevad. näha on ka. kontori ees on mu roosipõõsastel nupud peal. ka lumi. ka päike.

päiksest äikseks

<-- asjalik pupill

--enne kella 6--
uiui kui vara ma üleval olen:) teki all soojas. öö läbi magasin nägu kassi sees. hea.

eilse päeva sündmus oli silmaarsti juures käimine. koju jõudes olid pupillid silmatilkadest vähemalt 7 mm laiused (seal mõõdeti) - isegi endale silma vaatamine täielikult hüpnotiseeriv.

ei, magan veel tunnikese. haige on kell 6 ärgata argipäeval.


....16:14 ...
hmm.. ei olnud hea idee edasi magada. liiga hea oli ja ma jäin pool tundi tööle hiljaks. oi kui palju jama sellest tuli. siis ma nutsin paar korda. ja ärplesin natuke niisama siin... tahtsin tõesti kellelegi kallale minna. kui veel mõni telefonimüügifirma oleks helistanud, siis :)

aga kui nüüd ära rahunesin, siis polegi nii hull. ilus kevad, ilus tulevik, põnev, uus. kui päike paistab, siis ei saa lihtsalt naeratamist järgi jätta. (mis ei ole praegu obviously).

the L word

leban siin, väike paistes sookoll:)
haigus on hea. siis saab olla päev otsa teki all ja vaadata seriaale. ma ei oska varsti enam filme vaadata, sest ükskord seriaalide pildi ja tempoga harjudes on see keeruline. täna vaatasin 2 the L-wordi - oioi kui kuumaks ja põnevaks seal läks:D

räägin msns puhhiga. temaga on alati hea rääkida. praegu ta ajas mind üheagselt nutma ja naerma - imelikult mõnus on lol-da nii et pisaraid lendab.

küünik ja küpsis

päikest ei ole, aga vihmal on kevade lõhn, kevade puudutus.
mind puudutas ka, nii et nüüd köhin talvega koos ka kopsud välja. ärevaks teeb. ajab nihelema. naeratama ajab. igatsema. loodust näppima õue ajab. kõrsi, taimi. kallistama ajab. unelema, unistama.

õhtul on tallinnas tanelil väga glämmil moepeol kontsert - ei suuda otsustada, kas on jaksu minna. kisub voodisse pigem. mett ja teed. und.

ainult kolm nädalat on siin jäänud - ei ikka 4 - , ei ole veel päriselt kohale jõudnud tegelikult muutuse ulatus. eluvahetus. ei tea kas unenäod hakkavad kohe esimesel töövabal päeval? öösel vaatavad silmad siia poole. siia, kus keset heinamaid on kuuse ja männi järgi lõhnav kontor. hakkan reisiplaani tegema. siis emmega lähme. vahemere äärde. oi kui hea. meri on soolane nagu puljong.

todays fortune:
read my lips, I'm into you, I'm into you.. ;)

sotsiaalreklaam

pain in the head

the cure

silmad nuuskamisest nii paistes, et mõtlesin - väike meikapp võib-olla elavdaks üldilmet?
natuke kontrolli alt välja läks aga kogu see ettevõte ja nüüd klõbistan siin nagu robi smith oma lipsu ja sassis parukaga tükkis.

hala

miks ma kogu aeg pean haige olema. väike hädapätakas.
ja õues on päike ja mina olen siin oma pimedas kontoris kinni... väkk

ok, nüüd lähen annan oma avalduse ära. hirmus on.

curr.. kell on kohe üheksa. ravin ennast kõhuli voodis metaxaga. imelik päev oli. paha kontrolör tegi mulle ja henryle veel trahvi, sest unustasin talle parkimise peale panna kaupsi ees. ka see ei peletanud noort blondiin-metermaidi eemale, et tasulise aja lõpuni oli ainult 5 minutit. saatuslikuks saanud aja raiskasin poes madisega jutustamise peale. samas, ega kahju pole. sain häid nõuandeid :)

olin sunnitud erinevaid kapsaid ja aedviljaplönne sööma, sest millegipärast liha ei lähe enam sisse. täna vaatasin tööjuures kanakoiba ja oleks äärepealt roopima hakanud... rõve oli vaadata. katsun homme ka midagi vähem violentset süüa, kuigi restoranionu, kes süüa toob, oskab küll sosistada ja mulle jubedusevärinaid tekitada, aga rohusöödikutele toite valmistada mitte.

road trip!

hehee tore on tükk aega maadelda fontide ja värvidega nii et jutud lähevad juba meelest ära.

ja nii palju on tööd, et ei ole üldse aega blooogida...jube. ja ei ole isegi aega lahkumisavaldust valmis kirjutada.

no igatahes - lühidalt öeldes oli nädalavahetusel kaks imelist road trippi, kokku üle 5saja kilomeetri puhast reisirõõmu. ja koeri. suuri ja väikseid. silveri koerad olid suured ja karvased karud, aga kalle kutsa härra julle pehme ja imepisike, kuid ülimalt asjalik. nii oleks vaja oma aiaga majakest, kuhu koerakuut mahutada. ja siis oma päris isiklik laika koju tuua.

ma aevastan kõik kohad täis. kevadepisik on sees :)


härra julius teel põlvasse

nii palav on igal pool

laupäeva hommikul ärgata enne kella kümmet ja olla puhanud, mitte olla pohmellis ja segaduses. super. ja siis minna omaette kohvikusse ja kohviku aknast inimesi piiluda ja kohvi juua ja mõelda, et miks ja kuidas oleks mõistlik blooogida... :)

tulin siia, sest kodu ja tuba on tegelasi täis. magavad. venna tegelased ja minu tegelased ja meie mõlema tegelased. õnneks selleks ajaks kui nad umbes kell 5 hommikul kõik kohale jõudsid ja superdisko püsti panid, olin ma juba päris hästi välja maganud. ma sain endale kaissu kaks luarvik luarviku - poissi. ja nii me seal magasime viiekesi, meie kolm ja kiisud kõige otsas.

aga nüüd pean kiirustama koju tagasi ja poisid ja kogu nende muusikavarustuse fordi mahutama - ei kujuta eriti ette kuidas see peaks õnnestuma. ja siis tallinnasse. jee. tannuga lähme sushitama. tahaks väga, pole siiani. ja siis jagnusja sünnipäevale - jebedijeee.. neid tikuvõileibu sööma, mida ma eile tegema ei jaksanud sõita. ilus nädalavahetus tuleb, tunda on.

mida teha pühapäeva hommikul?

pühapäeva hommik on alati erinev - teinekord ajab närvi, lausa marru, teinekord on ta chill nagu pannkoogid ja rummkoola.

täna tundub olevat see teine, sest mismoodi saakski päeval kell kaks oma pehmes voodis olla vilets? ainult pannkoogid on puudu.

kui on suurte muutuste aeg, siis käib meeleolu üles-alla nagu assüüria impeerium. ühel hetkel on tunne hõljuvalt kerge, hingata sisse kevade külma õhku ja sinna peale kellegi pehmete juuste lõhna.

teisel on üle kõige mattev väsimus, nõrkus, mis ei taha öelda muud, kui et peida ennast teki ja patjade alla ja ära räägi mitte kellegagi. ära mõtle homse peale, ära mõtle punkt.

ma ei tee enam plaane, ma ei tee suhteid, ma ei tee süüa. sest alati läheb niikuinii valesti. kõrbema ja katki.

võib-olla teeb see must küüniku. paljude arust. tegelikult ma armastan hullupööra inimesi. ja süüa. lihtsalt mitte kodus. kus on kõige lihtsam kõrvetada saada.