videvik

imelik on olla. esmaspäeval tulin taimede, elukate ja väikse pappkastitäie riietega siia. tallinnasse.
kui kaua ma selle üle mõtlesin, kui kaua kartsin. praegu on mõnus. välja arvatud siis, kui kogemata oma maha jäänud toa peale mõtlen, tema lõhnade, tema helide peale. nende asjade peale, mis tähendasid kodu eelmised peaagu üheksa aastat. ja kui mannu just saatis pildi, siis hakkas ikka hale... teisalt on hea olla. on hea, et olen suutnud midagi otsustada. see on mõnus elevus, uus seiklus.

tükk aega olen ennast harjutanud, lahti harutanud. ei ole kerge kõike maha jätta. kasvõi unustada, et täna on neljapäev. linna päev. olgu lumi või vihm või päike. kui place'i ees oli jää.


õnneks krista läks ameerikasse ära. hirmus hädine oli enesetunne lennujaamas. veelgi hädisem pärast poolteist tundi vaid vähem kui kilomeetri kaugusel perroonil rongi oodata, mõelda, kella peale taevasse vaadata ja lehvitada reaktiivsabale.

aga siin on nii palju head. on emme, kes adopteeris järjekordse sureva kassipoja, on jagna ja minna, kes elavad üle tee ja kellel on vann... on tannu, kes ei keela mul maja peapeale pööramast ja ei vihasta, kui kõik ta asjad on peale koristuspäeva õigetel kohtadel ehk kadunud.


<- mannu tehtud pilt tartu pesast