ma ei ole suurem asi teatrikriitik

viimase paari nädalaga olen kaks korda teatris käinud. pirjuhhaga sadamateatris, kus oli "võta mind!" ja kus nägin esimest korda markust laval mängimas. väga nummi oli. eriti mõnusad olid lava ja kostüümid ning grimm, mis tegid jutustuse mustvalgeks. või isegi hall-pruun-must-valgeks. mõnes stseenis oli nii teravalt päriselu olukordi tunda, et see pani nihelema. nutma. ärrituma.

markus külmkapiga tuba valgustamas->

aga eile vaatasime taneliga estonias ära "tristan und isolde".

ooperiga on see jama, et ühtaegu tahad kuulata orkestrit, vaadata lauljaid, kuulata lauljaid, lugeda subtiitreid.. siis vahtida niisama ringi, et kes veel saalis on. eriti sellisest peenest loožist. arvutada, kas marten ja mai vastasloožist ulatuksid vajadusel lavale hüppama jne. paratamatult jõuab neist asjust korraga vaid umbes kahte.

neeme oli õnneks teinud lavastuse nii, et tegevus ei olnudki ülemäära oluline - kogu tähelepanu oli sisemisel, mitte välimisel maailmal. unel. hullumeelsel ainult armastajatele mõistetaval dimensioonil. tristan ja isolde olid vanad ja paksud, üleni mustas, peaaegu staatilised, aga lugu ise oli kokkuvõttes ikkagi sama ilus nagu ta alati on.