selline päev

päev otsa on sadanud ja ma olen oma väikses köögis vangis.
ei saanud kiisudele süüa minna ostma ja võtsin ennast kokku ja sulatasin naabrimehe ammutoodud latika üles. ei olnud kontimurdev seda rookida. ja kiisud jäid rahule.

nüüd istun ja mõtisklen. mõtisklen sellest, kuidas ma ära lähen siit. see on ühtaegu põnev ja surmhirmus.

vaatasin "born free"-d, mis oli super. 1966.a Inglise film. lõvikutsusi paksult täis.

nüüd vaatan lahedaid reklaame. näiteks sellist:





või neid:

->




muidu veel näeb siit

kraad

äge.
krista sai ka nüüd BA kraadi.

ma ei ole suurem asi kombluspolitsei [kuigi tegin oma parima]

not cool

oli vaja kederluu välja väänata.
kakelda.
riietega duši all käia.
vennale pinda käia.

me pidime ju õppima. see oli kõik, mida ma soovisin.
vaatamata kõigile mu pingutustele. ma ilmselgelt ei saanud triinu kodust põgenemise instinkti vastu oma tagasihoidlike soovidega. dšiisus!


ja huvitav kuidas kassipojad saavad aru, et heitunud inimene vajab eelkõige, et talle käed ümber kaela pandaks. kaks korda et. aga see on hea küsimus.

ma ei ole suurem asi teatrikriitik

viimase paari nädalaga olen kaks korda teatris käinud. pirjuhhaga sadamateatris, kus oli "võta mind!" ja kus nägin esimest korda markust laval mängimas. väga nummi oli. eriti mõnusad olid lava ja kostüümid ning grimm, mis tegid jutustuse mustvalgeks. või isegi hall-pruun-must-valgeks. mõnes stseenis oli nii teravalt päriselu olukordi tunda, et see pani nihelema. nutma. ärrituma.

markus külmkapiga tuba valgustamas->

aga eile vaatasime taneliga estonias ära "tristan und isolde".

ooperiga on see jama, et ühtaegu tahad kuulata orkestrit, vaadata lauljaid, kuulata lauljaid, lugeda subtiitreid.. siis vahtida niisama ringi, et kes veel saalis on. eriti sellisest peenest loožist. arvutada, kas marten ja mai vastasloožist ulatuksid vajadusel lavale hüppama jne. paratamatult jõuab neist asjust korraga vaid umbes kahte.

neeme oli õnneks teinud lavastuse nii, et tegevus ei olnudki ülemäära oluline - kogu tähelepanu oli sisemisel, mitte välimisel maailmal. unel. hullumeelsel ainult armastajatele mõistetaval dimensioonil. tristan ja isolde olid vanad ja paksud, üleni mustas, peaaegu staatilised, aga lugu ise oli kokkuvõttes ikkagi sama ilus nagu ta alati on.