scorchio

ui kui ilus ilm!
selle peale ärkan küll üles.

did you ever think of me as your best friend?

must kutsu longib ikka tasakesi kaasa. ta hingab hetketi vastu kaela, hetketi riivab oma pehme ja tiheda karvaga. kui ma magan, vaatab ta oma põlevate silmadega mulle läbi suletud laugude otsa. ta on armas ja meelitav, ta on kutsu, kes tekitab sõltuvust. aga tegelikult on ta liiga suur. tema lähedus teeb ärevaks, ta hingab oma maasikapunase suuga ära kogu õhu, rinnal lebades ei lase liigutada, ei lase jalule tõusta.

musta kutsaga tuleb kokkuleppele jõuda. tema koht on aias. põõsas. selleks ongi nüüd vaja aiaga majakest.


õhtul

sain rainerilt auto laenuks - hundukese - ja kimasin mööda tartut ringi. nii äge oli. homme kiman veel. tegutsemisindu täis.

must kutsu

eile lasin venna kalalkäimise ussid aeda vabaks. nad olid karbi kirjade järgi otsustades poolakad. nr 4 ning nr 3 (piccolo). vihma sadas ka vaikselt ja nad tundusid päris rahul olevat eesti rohu sees. (ühtegi kala ei saanud.)

kõik kohad on väsinud. unenäod on liiga reaalsed, liiga vägivaldsed, et keha välja saaks puhata.

jalutan krista poole.

Lanyon’s deterioration and eventual death were caused by the shock of seeing Mr. Hyde drink a potion and, as a result of doing so, metamorphose into Dr. Jekyll.

Ja vastupidi.
ja siis juhtub nii:

free, dah

kuulan hooverphonic'ut ja see on päris cool. battersea. sobiv ja hullumeelne siia köögilaua taha. [ma pean uue kirjutamiskoha leidma.]


targutan taneliga msn-s. see ei ole lihtne. üks lause on hea ja pehme, järgmine on kuri, hävitav... nõudev. aga ma ei taha nõudmisi.

mis lahe on see, et homme või ülehomme saan kaks pulmakutset... see on nii armas. mulle meeldivad pulmad. vähemalt sellest ühest, kus ma olen käinud, meeldis kogu see osa, mis meeles on...


briti ja lauri pulmas õli ja totiga->

tee on külm, mesi ei sula ära

udu olemine on. üksi kodus - venna kiirustas mingite tööpaberite pärast ära tallinnasse.
nii hullult külm on ka, et istun siin kasukaga. samas ma tean, et kui magama lähen millalgi, siis teen ikka akna lahti. seal on linnud ja hea suvelõhn. ja mul meeldib magada, kui tuul pähe puhub.

täna tuli meelde vaadata kassiabi.ee kodulehele. pole sellest ajast seal käinud, kui timm ja simon koju tulid. see on jube koht, ajab ulguma. mis inimesed need hülgavad loomi? olgu siis mis iganes liiki elukas. poiste pildid olid ikka üleval seal - küll nad olid tillukesed ja suuresilmsed oma puuris. ja kaisus. nagu praegugi.

nüüdseks olen pool internetti läbi lugenud. selline olemine on, et ühtaegu hea ja rahulik olla üksi ja omaette just nii nagu mulle meeldib, samas närib pidevalt tunne, et peaks kuskile minema, midagi tegema... mitte istuma õhtu läbi köögilaua ääres ja internetti läbi lugema. vähemalt hommik läks asjaette - krista sundis mind voodist välja kella ühe ajal ja siis me tiirutasime peenetes kaltsukates ja sõime kohvikus lõhesuppi nagu ikka. mõned minutid võtsime tuult ja päikest pargis koos mariaerkkimardiaivariga.

oi kui palju blogisid ma täna läbi lugesin.

alustasin verevroosa maasikamahlaga kirjutamist vaikselt salamisi, mõtlesin, et sellest tuleb üks omaette luuleline paik. nüüd on juhtunud nii, et kõik on väga praktiliseks ja kirjeldavaks kätte ära läinud. võib-olla olen rahulikum kui enne. või on lihtsalt nii ükskõik asjadest. ei tahaks küll, et oleks.

linn oli täna sõbralik. seal oli sõbralikke ja kenasid nägusid ja pehmeid kallisid. ja oli ilusaid telefonikõnesid. ja emmessenn oli kaa tore...

kurrkurr

koeraga mere ääres

kõik kohad on valusad muru niitmisest. ja näpud on valusad kibuvitsaokastest. kibuvitsad on mu lemmiklilled, aga kui nad on veel väikesed ja nende alt on vaja rohida, siis oskavad ennast hästi kaitsta. käsmust toodud väiksest vitsakesest kasvama läinud rosa rugosa on juba suur. ja tema all oli väike uss. selline pruunikas. ma teda ei kartnud, aga näppima ka ei hakanud. ma arvan, et ta ei olnud rästik.

kõige parem põhja-eestis on mere ääres. seal on männid, valge liiv, soolane vetikane õhk, kivikesed, alati jahe ja puhas vesi. õnneks meie kandis on küll palju elanikke, aga nad ei viitsi mere äärde minna jaheda ilmaga. siis koeraga möllasime seal omaette.

daamid laiamas

ammu teada, et kui teha, siis jõuab ka. täna jõudsin kaks korda väljas süüa - hommikuks catwalkis penne all' arrabiatat, kuhu oli unustatud panna pipar ning milles penne oli nagu mingi löga, mis ei seisnud kahvli peal. arutasime kristaga, et kas tõesti oleme snoobid soovides normaalselt koos püsivaid makakaid... samas õhtune kuuma tassi lõhesupp oli enam-vähem nämma, arvestamata, et ebatasasuste tõttu temperatuuris oli aru saada, et ta oli köögist tulnud microwave'i kõlliga...

siis me jõudsime mööda poode lonkida ja vahtida iga helkivat asja, mis müügil oli ja osta kristale diskobotased, et ta saaks nendega minna ameerikasse jänkisid hirmutama ja abielluma :)

siis me jõudsime käia hullaris. jõudsime käia kassimarketis krevetisalatit ostmas. ja siis ma jõudsin veel tööd teha ja tekitada ühe veebilehe idee ja tõmmata endale pildi ümaraks lõikamiseks miskit vabavara ja saada in-my-face aru kuidas ma ei oska ohjata erinevaid maske ja leiereid ja shallallaasid... pfffff

ja kiisud lebavad täpselt identsetes poosides siin köögipõrandal. kummaline.

igatahes on veel kõvasti energiat alles, et midagi teha. näiteks koristada. või ärgata hommikul vara ja minna jalutama. või jooksma elus esimest korda.

mis muud teha kui aknast välja vahtida

smooth

hea et lap on nii suur, et korraga mahuvad sinna nii top kui cat. diivanis.

lebasime jarõnaga kaupsi ees pargis päikse käes nii kaua, et peaaegu oleks piste saanud pähe. aga hea oli. nüüd ta lippas tallinnasse keraamikat tegema jälle. tuba on hea jahe, kogun jaksu, et hakata koristama ja asju koomale tõmbama. keegi teine mu eest remontima ei hakka...

imelik on olla töötu. luuserdada ja vaadata päikest ja kuidas lehed puude otsa kasvavad. tean, et peaksin õppima ja vaikselt tööd otsima ja tegema issile portaali jaoks värvikujundust hoopis.

väga eksinud tunne on.